Talveotsingutele Rootsimaale
Ilmselt tundub praeguseks juba paljudele eestlastele, et vastupidiselt vanarahvatarkusele jääb sel aastal küll tali taevasse. Nii otsustasimegi minna talve otsima mõnisada kilomeetrit põhja poole Kesk-Rootsisse. Viimasel 14 aastal oleme sinna pea alati detsembri- või jaanuarikuus jõudnud, ja enamasti just seal hooaja esimesed korralikud jääpüügid teinud. Kuna osa seltskonda põeb parandamatut „mäehaigust“, mis väljendub vastupandamatus tungis iga suurema künka otsast mäesuuskade või lumelauaga alla tuhiseda, siis oleme ka kalapüügikohtade otsinguil lähtunud suusamägede lähedusest. Ja nii on Rootsi ja Norra suuremate suusamägede lähiümbruse kalastuskohad aasta-aastalt järjest tuttavamaks ja saagidki paremaks saanud, sest enamikku kohtadesse oleme juba mitmel korral sattunud.
Sel aastal oli meie sihtkohaks Stockholmist ca 470 km kaugusel asuv Idre Fjäll. Olime Idres korra käinud ka 2010.aastal ja saanud nii paaliaid kui korralikku ahvenat. Nagu Rootsi minekul tavaks, kasutasime Läänemere ületamiseks Tallinki Tallinn-Stockholmi laevaliini. 27.detsembril õhtupoolikul parkisime oma autod laevale ja 28.detsembri hommikupoolikul sõitsime eriliste vahejuhtumiteta laevast maha. Kui Tartu-Tallinn maanteel oli eelmisel päeval veel kohati veidi lundki näha olnud, siis Stockholmis oli +6 kraadi sooja ja sadas vihma. Lund ei õnnestunud ühegi vaatluse tulemusena tuvastada. Esimene paarsada kilomeetrit põhja poole sõitu oli täiesti lumetu ja teeäärsed jõed-järved pea täiesti lahtise veega. Alles veidi enne Mora´t hakkas teeveertesse lund ilmuma. Moras oli meil plaan otsida üles üks asjalikum kalastuspood ja sealt eelseisvaks paaliapüügiks LED vilkureid soetada, kuna Eestis neid kalastuspoodidest hankida ei õnnestunud. Plaan ei toiminud, sest webist leitud aadressile oli sisse kolinud miski muu pood ja tee ääres nähtud paljutõotavate vitriinidega kauplus osutus lõpuks siiski tavaliseks tööriistapoeks.
Laskmata tujul langeda, läbisime juba oluliselt talvisemates teeoludes (libedus, lumevaalud, tööd tegevad lumesahad jne) järelejäänud 160-170 km ja majutusime oma suurepärase vaatega mägimajas. Idres oli ikka tõeline ja ilus talv kohal – lund oma 50-60cm, teede ääres lausa meetrised vaalud ja puud paksult lumekoorma all. Õhtu möödus mõnusas meeleolus, sest ees ootas ju 6 päeva korralikku jääpüüki. Vana aasta 3 viimast ja uue aasta 3 esimest päeva.
Esimene püügipäev, 29.detsember
Hommikul tormasid „mäehundid“ tavapäraselt varustust rentima ja mäepileteid ostma. Kalameestel tuli oma ridvad-rullid-landid ja muu varustus lahti pakkida ning rakendused valmis siduda, kuna õhtul polnud selleks viitsimist jätkunud. Peale seda sõitsime Idre spordipoodi ja ostsime kalastuskaardid. Rohkem kui paarisajaeurose mäepiletiga võrreldes on kalapüük väga soodne – turistist kalamehe 6 päeva püügiõigus Särna-Idre FVO piirkonnas maksis vaid 240 SEK ehk ca 24.- EUR. Lisaks soetasime samast poest ka paar karpi kahevärvilisi kärbsetõuke ja mõned LED-vilkurid, mis on seal küll päris kallid (5-6 EUR/tk). Eestist neid paraku enne reisi eriti võtta polnud. Samas Rootsis-Soomes-Norras kohalikud ilma nendeta viimastel aastatel eriti püüdmas ei käi. Vahe saagikuses on ka meie kogemuse kohaselt üpris suur.
Kuna valge aeg on sel ajal üpris lühike (vaevalt 4-5 tundi) ja tubli tükk sellest oli asjatoimetusteks juba ohverdatud, otsustasime minna paariks järelejäänud tunniks Idrest ca 15 km kaugusele Drosbäckeni järvekesele, mis 8 aastat tagasi oli meile ilusti 300-400 g ahvenaid andnud. Kalavete kaart lubas selles järves igasuguseid kalu – ahven, haug, siig, forell, harjus, särg ja luts. Järv oli endisel kohal, autogi saime turvaliselt lähedusse parkida. Paksu lume ja kitsaste teede puhul pole see Rootsis alati sugugi lihtne ülesanne, kui lumesahamehed spetsiaalselt parkimiseks vajalikke „taskuid“ sisse ei lükka.
Lund oli muidugi mehemoodi – läbi teeäärse kraavi kahlates vajusime vööni sisse ja ka järvel oli seda oma pool meetrit. Kahlasime paar-kolmsada meetrit peale, umbes sinna kus ahvenad varem tegusid tegid. Jääd oli oma 40 cm ja jää peal ka veidi vett – paksu lumekihi raskuse mõjul vajub jääd allapoole ja pragudest ning puuriaukudest pressib vesi jää peale. Rikkumata lumekiht ise on aga sedavõrd hea soojusisolaator, et vesi seal jää peal ei külmu isegi -20 külmakraadi juures. Tänu varasematele kogemustele olid paadunumatel püüdjatel kaasas korralikud pika säärega vettpidavad ja soojad kummeeritud saapad, mida seekord kõigil järvedel vägagi tarvis läks.
Järgnes 2.5 tundi aukude puurimist ja erinevate lantidega meelitamist 2-5 m sügavusel. Ilm oli iseenesest mõnus – paar külmakraadi ja tuuletu, isegi päikest vilgutas kohati pilvede vahelt. Ainult kalad ei allunud ühelegi provokatsioonile, mida me usinalt korraldasime, ega andnud end üldse mingil kombel näole. Isegi siputavate kärbsetõukudega peibutussöötmine ei andnud resultaati. Kuna kajalood oli ka ööbimispaika ununenud, siis ei saanud kala olemasolu või puudumist muude vahenditega ka tuvastada. Seega esimese päeva resultaadiks suur ja ümmargune null. Ummuksis see järv ei olnud – läbivool ilusti olemas ja ühendus naaberjärvega teetruubi juurest isegi jäävaba. Küllap olid kalad siis lähenevaks aastavahetuseks kuhugi mujale külla kutsutud…
Teine püügipäev, 30.detsember.
Õhtusel arupidamisel otsustasime järgmise päeval minna suuremale järvele - Burusjön’ile. 8 aasta tagusest ajaloost mäletasime seda kui järve, kus elas ainult forelle ja paaliaid ja veidi ka hauge, ja püüdjale 1-2 keskmist mõõtu paaliat-forelli päeva jooksul ikka tiksus. Isegi ühe ligi pooleteistkilose haue olin sealt tookord paaliapüügirakendusega tabanud. Kohalikud nimetasid webis seda järve sealkandis üheks parimaks. Eelmisest korrast kaasavõetud kaardil olid meil ka mõned paremad püügipiirkonnad ära märgitud, millest hommikul püügikohta otsides ka lähtusime. Kuna see järv on oma 5 km pikk (ca 0.5 km lai) ja tee kulgeb praktiliselt mööda kallast, siis oli ligipääs kogu järve ulatuses hea. Seda enam, et sahamees oli iga paarisaja meetri tagant ka korraliku „parkimistasku“ sisse lükanud. Ilm oli imeilus ja päikesepaisteline, aga termomeeter näitas -23 kraadi.
Otsustasime järve keskosa kasuks ja läksime jää peale mööda väikest poolsaart, kuna soppides oli tänu sissejooksvatele allikatele näha paarimeetriseid lumeta laike ja ei tahtnud oma raskusega seal jää paksust testima hakata. Ahtake metsariba tee ja järve vahel oli tihedalt täis põhjapõtrade värskeid kraapimis- ja lamamiskohti, aga ühtki põtra ennast me läheduses ei kohanud. Lund oli rohkemgi kui eelmisel järvel – praktiliselt põlvini. Mistõttu pikki vahemaid läbida polnud erilist isu. Jääd oli endiselt 40 cm kandis ja jää peal taas veekiht. Kuna viimase nädala jooksul oli mitmel päeval arvestatavalt lund sadanud, siis kohalike vanu püügijälgi meil leida ei õnnestunud.
Lootes oma vaistule ja varasemale kogemusele puurisime poolsaare otsa ümbruse auklikuks ja meelitasime kalu eri sügavustes 1.5 – 6 m vahel. Peale tunniajast püüki tundsin ühes augus paari nõrka togimist. Muutsin veidi mängu ja tundsin kedagi otsas rabistamas. Vastupanu ei osutatud, ja jääle potsatas… ahven. Selline vaksapikkune, 50 ja 100g vahel. Kelle olemasolust selles järves kaasaegsed infovahendid midagi ei rääkinud, ja kelle suguvendi me 8 aastat tagasi polnud sealt ka ühtki tabanud. Kümme minutit hiljem sai ka Ahti samasuguse kala. Togimisi oli veelgi, aga sööta enam korralikult ära ei võetud. Kuni Ahtil oli oranzhi vilkuriga landile korralikum võtt, aga haakides katkes tamiil landist kõrgemalt ja kala pääses koos landiga putku. Haug sinna poleks naljalt ulatunud ja teised nende vete kalad monofiilile haiget ei tee… Ilmselt oli õngenöör ikka viga saanud varem. Õhtupoolik ei toonud ka midagi paremat. Peale päikese kadumist järvele hiiliv udu tegi olemise rõskemaks. Maha tulles näitas auto termomeeter -18 kraadi.
Kolmas püügipäev, 31.detsember.
Hommikul käisime igaks juhuks veel kord kalastuspoest läbi ja konsulteerisime kohalike spetsidega. Eelmisel päeval külastatud Burusjön pidi igati tegija olema. Soovitasid meil Järve kaugemat otsa proovida. Teiste variantidena soovitati Idre Öresjöni ja Hemmosjöni. Otsustasime sel päeval Öresjöni kasuks. See oli ümarama kujuga, ca kilomeetrilaiune ja 2 km pikk järv mõnede saarekestega. Poemehed märkisid meile kaardile ka ligikaudse piirkonna, kuhu tasuks proovima minna.
Õnneks olid teed lahti lükatud ja järve lähedal leidsime ühe laiema kurvikoha, kuhu ka auto jätta sai. Samast kohast läks peale ühe eelmise päeva püüdja jäljerida. Jälgisime seda ja jõudsime poolsaare otsa, mis sobis hästi meile kättejuhatatud punktiga. Seal oli eelmisel päeval puuritud üle 10 augu ja mõne peal jälgede järgi päris pikalt püütud. Saagist aukude juures jälgi näha polnud. Jää peal ja lume all oli kohati 10-15cm vett, mis heale olemisele eriti kaasa ei aidanud. Ilm oli sombune ja vahepeal roomas järvele korralik udulaam, nii et 200-300 m kaugusel olev saareke täiesti uttu kadus, kallastest rääkimata. Kui udu hõrenes, nägime järve teises servas ka paari punti kohalikke kalamehi. Paksus lumes ei tekkinud tahtmist sinna kahlama hakata.
Püüdsime mitmel moel ja enamasti vilkuritega paar-kolm tundi erilise eduta – saime vaid taas mõned vaksapikkused ahvenad. Tegime oma 400-500m pikkuse ringi ka eemale pki kallast, aga ei miskit paremat. Kui välja arvata asjaolu, et Ahti tabas forellirakendusega oma elu esimese lutsu, mis kaalus ca 300-400 g. Lasime kõik kalad tagasi. Kella 13.30 paiku kui juba pisut hämarduma hakkas, ilmusid udust 3 kohalikku kalameest. Tulid terve kilomeetri paksus lumes risti üle järve täpselt sinna poolsaare otsa, kus meie olime oma esimesed paar tundi püügiaega kulutanud. Nendega rääkides selgus, et see on väga hea püügikoht. Ja kui hilise kellaaja üle imestasime, siis nad ütlesid, et tihti hakkavad forell ja paalia alles sel ajal võtma. Me olime varem teistel järvedel tavaliselt kuskil kella 14 – 14.30 paiku juba asjad kokku pakkinud.
Jäime siis pikemalt paigale ja püüdsime koos nendega kella 15.30-ni. Nad olid paigal kindlatel aukudel ja ei liikunud. Üks poetas auku ka mingit sööta. Ühe mehe vilkur töötas vaheldumisi 3-4 eri toonis, teistel olid kollased või punased LED-id. Tundub, et vilkuri kasutamine meelitab kala jää all ka suht pimedal ajal kohale ja võimaldab lühikesest päevavalgusest hoolimata püügiaega pikendada. Meist igatahes jäid kohalikud kunnid veel püüdma, aga peale paari väikese ahvena nad meie nähes midagi paremat ei saanud.
Õhtul nautisime kogu seltskonnaga suusamäe jalamil aastavahetuse tõrvikute showd ja võimast ilutulestikku.
Neljas püügipäev, 1.jaanuar.
Kuna eelmiste päevade järved meile miskit põnevust ei toonud, siis mõtlesime taas uut järve proovida. Sedakorda siis Hemmosjön’i, mis oli eelnevatest väiksem ja samuti saarte ning poolsaartega liigendatud. Idrest asus see taas mõniteist km eemal ja suure tee ääres. Google Mapsi aerofotodelt olime leidnud, et parkida peaks ka normaalselt saama, mis osutus hiljem tõeks.
Kuna 1.jaanuar on 1.jaanuar, siis liiga vara me järvele ei saanud. Parklates oli paar autot ja jää peal 4 kalameest, mis tekitas positiivset emotsiooni. Järvel oli lund veidi vähem, miski 30-35 cm, aga vett lume all sellevõrra rohkem, kohati isegi 15-20cm. Samas läks järve keskmisse ossa kena kinnitallatud ja külmunud 400-500m rada, mis aitas vältida pikka lumes sumpamist. Ja päris palju oli eelmiste päevade püügijälgi, mis meie meeleolu ilmselgelt veelgi tõstis.
Temperatuur oli nulli lähedal või kraad-paar alla selle, tuult polnud. Kohati isegi päike end pilve tagant näitas. Kohalikud kalamehed olid järve tagumises servas, me hoidsime ühe suurema poolsaare juurde, kus oli hulk erinevas vanuses aga mitte sama päeva püügijälgi.
Algul sattusime puurima sügavamal, ligi 5.5 – 6m juures. Seal valitses vaikus. Siis otsustasime kaldale lähemale minna, ja Ahti sattus vanadel jälgedel ühte kohta, kus keegi oli päev-paar varem paaliat puhastanud – pea ja sisikond olid augu kõrvale maha jäetud. Selle ümbruses oli mitu kinnikülmunud auku, mille me siis kohe lahti puurisime. Sügavus oli seal ligi 3 m.
Esimene 10-15 min erilist edu ei toonud. Ahti keris just oma õnge kokku, et edasi minna, kui minul oli esimene korralik ja kauaoodatud suurema kala võtt. Kala küll otsa ei jäänud, aga adrenaliinilaks oli korralik. Eelmiste päevade ebaõnn oli mõttest kadunud. Vaatasin kiiresti tõugud üle, vahetasin vilkamate vastu välja ja lasin taas rakenduse auku. Paar tõsteliigutust ja järgnes uus võtt. Haakisin ja kala oli otsas ning mõne sekundi pärast ka jääl. Ilus 600-700g punakõhuline paalia. On vähemalt õhtul miskit kotist lauale tõsta, kui „suusahundid“ küsima hakkavad. Jätkasime püüki samadest aukudest. Ca 10 min pärast sain jääle teisegi, pisut suurema ja tumedama paalia. Päev muutus veel tublisti paremaks. Vahepeal kiikasime silmanurgast ka paarisaja meetri kaugusele kohalike poole, aga neil ei paistnud midagi huvitavat toimuvat. Natukese vahega sain samast august veel pisikese ahvena ja pisikese särje. On ikka kummalised need sealsed kalaveed.
Kui meil üle poole tunni miskit ei toimunud, hakkasime ümbruskonnas ka teisi püügiauke proovima. Ühes augus saime kumbki Ahtiga veel ühe ettevaatliku võtu, aga otsa see kala ei jäänud. Ahti hakkas suuremaid ringe tegema, mina jäin samasse piirkonda proovima. Ligi poolteist tundi peale esimeste kalade saamist rabas mu sööta korralik ja tugev kala. Haakisin ära ja sain aru, et tegemist eelmistest üksjagu jõulisema isendiga. Õnneks sain kala nina esimese korraga jääauku ja tõmbasin ta kohe jää peale. Tegemist oli ilusa, ligi 1.3 kg forelliga, kes jääaugust välja tulles lõi ühe pealöögiga 0,25mm lipsutamiili puruks ja keeras rabeldes end peadpidi jääauku. Jääle viskudes sain siiski talle käe ette ja kala august eemale. Käed värisesid ikka jupp aega päris korralikult. Ilmselgelt ei jäänud ka kohalikele meie kalasaamised märkamata.
Mõni aeg püüdsime veel ja juba 14.30 paiku hakkas kergelt hämarduma. Seekord ei hakanud me eelmise päeva tarkuse kontekstis minema kiirustama, vaid mõtlesime proovida veidi kauem. Ütlesin Ahtile, et tal oleks samuti aeg seisu parandada, nagu mina eelmisel aastal Sälenis tegin, kui lõunasest 0:5 kaotusseisust õhtuks temaga 5:5 viigistasin. Ei läinudki kaua aega, kui Ahtil oli võtt eemalasuvasse jääauku jäetud sinise vilkuriga ridval. Kohalikud jätavad sageli paar vilkuriga varustatud rakendusega ritva lähedastesse jääaukudesse, ja kala võtab ka seisvat sööta vahel päris hästi. Õnneks jäi kala seekord otsa ja Ahti tiris oma seekordse reisi esimese paalia jääle. Ja ei möödunud 10 minutitki, kui ka teine ja veidi suurem punakõhuline iludus Ahti skoori parandas. Proovisime veel veidi, aga väljas oli juba peaaegu pime ja meeleolu oli nagunii laes – peale 3-päevast tühja pingutamist oli kalarikas järv lõpuks üles leitud ja kotis 5 korralikku „punast“ kala.
Õhtul jätkus juttu kauemaks, ja punase kala äkis maitses järgmistel päevadel imeliselt.
Viies püügipäev, 2.jaanuar.
Veekogu valikus polnud hommikul enam küsimustki. Loomulikult eilne Hemmosjön. Ilm oli suurepärane, päikeseline ja tuuletu. Külmakraade ka alla kümne. Järve äärde jõudes avastasime üllatusega parklatest 13-14 autot ja jäält oma 30-40 inimest. Pole oma 14-aastase Skandinaavia praktika jooksul kordagi sellist hulka rahvast korraga ühel väiksel järvel püüdmas näinud. Üle poolte olid naised ja lapsed.Rootsis on jääpüük ilusa ilmaga üsna tavaline perekondlik ettevõtmine. Tullakse püügivarustuse, kelkude, koerte ja lõkkematerjaliga kohale. Hullatakse lumes, sussutatakse vorste ja mõned püüavad sekka kala ka. Nii ka seekord.
Meie eelmise päeva Eldoraado oli õnneks vaba, kuigi mõned eelmise päeva kalamehed olid sellest vaid paarikümne meetri kaugusele end sisse seadnud. Võtsime oma kohad taas kasutusse, nautisime päikest ja püüdsime. Aga kala ei võtnud… Ühe kala saamist sadakond meetrit eemal ka nägime, aga rohkem mitte.
Päeva edenedes hakkas rahvas vaikselt minema valguma. Meie lähedal toimetanud suur kollektiiv, kus oli 4-5 meest, 3 naist ja suur hulk eri vanuses pidevalt ringisebivaid lapsi, oli saanud ühe kala – ca 600g forelli, mille nad enne äraminekut meile kinkisid. Üks kaugem seltskond, kus lisaks neljale mehele oli üks noor ema kandelinaga pisikese imikuga ja veel üks vägagi rase naine, olid saanud kamba peale 3 kala. Ilmselt siis hommikul enne meie saabumist oli midagi siiski toimunud.
Meie pingutustest ja asukohavahetustest hoolimata võtte polnud. Juba videvikus, kella 15 paiku läks Ahti suuremale ringile ja meelitas lõpuks ühest vabaksjäänud püügiaugust meie selle päeva ainsa paalia välja. Kohalikega rääkides selgus ka, et vaid 2.5 nädalat varem oli järv olnud lumevaba ja püügi- ning liikumisolud ideaalsed.
Kahe püügipäeva tulemusena tekkis meil nii enda kui teiste kalasaamisi vaadates tunne, et kala hoiab seal umbes 3 m sügavusse vette – ei madalamalt ega sügavamalt eriti ei saadud. Ja püüda tuli rahulike tõstete ja pikkade pausidega, ca 0.5 – 1.5 m põhjast kõrgemalt.
Kuues ja viimane püügipäev, 3.jaanuar.
Loomulikult ei jäänud ka viimasel päeval Hemmosjönil käimata. Kuna Ahti otsustas, et tegelikult võiks vähemalt 1 päeva ka suusamäel käia, siis sai Lennart tema veekindlad saapad laenata ja ise kalale tulla. Lumealuse vee ja veekindlate jalatsite puudumise tõttu jäigi mitmel mehel sel reisil kalal käimata, kuigi peale meie 1.jaanuari saaki oleks seda kindlasti tahetud.
Järvele jõudsime tavalisest veidi hiljem, nii kella 11 paiku. Ilm oli täiesti sombune ja külma -15 kraadi. Ja üllatus-üllatus – eelmise päeva rahvarohkusest ei jälgegi. Olime järvele jõudes esimesed ja ainsad. Pool tundi hiljem jõudis kohale üks Rootsi paar. Ja rohkem sel päeval kedagi ei tulnudki.
Alustasime taas oma 1.jaanuari Eldoraadost, aga peale pooletunnist püüki tabasin vaid ühe minisärje ja ei ühtki muud võttu. Plaan oli liikuda sinna, kust Ahti eelmise päeva viimase kala sai. Sest sealkandis olla mitme augu juures saagi jälgi (veretäppe) lumel näha olnud. Kuna peale meid kohale jõudnud rootslased seadsid kohe sammud samasse suunda, siis ei saanud meiegi enam viivitada. Otsisime sobivad augud ja panime end rootslastest 25-30 m eemal paika.
Rootslased panid enda püügiaukude vahele veel kahte jääauku passiivsed ridvad. Minu ja Lennarti püügiaugud asusid üksteisest vaid 10 m eemal. Ja ei läinudki kaua, kui hakkas toimuma. Esmalt sain ühe võtu, kus kala kas puutus lanti või vedas sööta ülespoole, nii et tamiil läks äkki lõdvaks. Haakides keegi otsa ei jäänud, kuid kala võttis paari minuti pärast peale tõukude vahetust uuesti ja siis juba kindlalt. Esimene paalia seega käes. Kohe järgnes ka Lennartil mitu võttu, millest üks kala oli mõne sekundi ka otsas, aga pääses ikka lahti. Hetk hiljem sai korraliku kala ka Rootsi mees. Seejärel sain mina teise korraliku paalia. Võtt oli kindel ja tugev, ei mingit togimist. Rootsi tüdruk oli juba natuke närvis, et tal ühtki võttu pole. Läks siis oma seisvat ritva kontrollima, sest selle temperatuuriga külmusid jääaugud üsna kiiresti. Ja pani kilkama, et kala otsas. Mille ta siis ka jääle sai.
Mul järgnes taas tugev võtt. Haakisin, kuid kala ei jäänud otsa. Proovisin paar minutit, aga kui rohkem midagi ei toimunud, siis kerisin rakenduse tõukude vahetuseks välja. Selgus, et konks millega olin juba mitmeid kalu jääle saanud, oli keskelt pooleks murdunud. Muska koos sabaga oli ilusti alles, aga konksu kaar koos teraviku ja kidaga läinud. Tuli keset võttu kulutada väärt püügiaega ja külma käes uus lips otsida-siduda.
Vahepeal oli Lennartil taas paar võttu, mis resultaati ei andnud. Kui tekkis mõningane võtupaus, siis panime ka paari enda läheduses olevasse auku oma vilkuritega tagavararidvad, mida aeg-ajalt tuli jääst vabastamas käia. Iga kord vahetasin ka tõugud ja tegin vastava ridvaga selles augus ka mõned püügiliigutused.
Ühe sellise tiiru aeg kargas järjekordne paalia peale paari tõstet hea tugeva löögiga mu konksu otsa. Seepeale puuris ka rootslane veidi lähemale ühe augu, millesse pani oma varuridva. Ei läinudki kaua, kui ta sööstis lumes hüpetega paigalt nagu Rasmus Mägi tõkkejooksu finaalis ja sai ka selle seisva ridva otsast nende kolmanda kala kätte. Lõpuks tabas ta oma põhilisest püügiaugust veel ühe kala. Lennart katsetas järjepannu erinevaid auke, aga tulemusteta.
Kuna kell oli 15-le lähenemas, siis teadsin, et varasemate päevade kogemuse kohaselt võiks sel ajal veel mõni kala uudistama tulla. Käisin ringiratast 3 augu vahel, mis asusid 10-15 m vahedega, ja kus kõigist olime sel päeval kala või võtte saanud. Igas kolmes augus oli ritv, mis sel ajal püüdis passiivselt, kui ma teisest jääaugust aktiivselt püüdsin. Panin just ühe ridva lumme püüdma ja kõndisin teise augu poole, kui märkasin, et see maha tõmmati. Jooksin juurde, aga kala enam otsas polnud. Lasin rakenduse taas alla, tegin mõned liigutused ja kala ei suutnudki ahvatlusele vastu panna. Neljas, ilus ja hele, teistest pisut väiksem emane paalia lisandus ka meie saagile. Ja tegelikult tore, et rootslastega viigistatud sai. Vähemalt sellel talispordialalgi... Püüdsime veel kella 15.30-ni, enne kui päeva tehtuks lugesime. 4 korralikus mõõdus paaliat tundus igati tegija saak.
Kokkuvõtte asemel.
Järgnevad paar päeva kulusid juba tagasisõiduks ja mõttes kokkuvõtete ja järelduste tegemiseks. Kokku olime seekord 2 püüdja peale kätte saanud 10 punast kala, kaaluvahemikus 0.6-1.3 kg ja kogukaaluga vast 7-8 kilo kandis. Kel eeltoodut lugedes tekkis samuti plaan Skandinaaavias paaliapüüki proovida, siis tasuks meie senise kogemuse kohaselt tähele panna järgmist:
1) Kalamees, kui Su pere või sõbrad tirivad Sind kaasa Skandinaaviasse suusareisile, siis ei pea Sina mitte mäge nühkima, vaid saad seda reisi suurepäraselt ühildada forelli ja paalia jääpüügiga, mida Eestis eriti teha ei saa. Seal algab turvalise jääga talv paljudes kohtades juba novembris ja kestab olenevalt asukohast ja aastast pea aprilli lõpuni. Kui Sa perereisidest suurt lugu ei pea, siis tasub ka puhtalt "punast" püüdma minna. Kas juba novembris, või ka näiteks märtsis.
2) Paalia- ja forellipüügil on paksu jää ja lume korral oluline kasutada LED-vilkureid. Need ilmusid kasutusse 6-7 aastat tagasi, ja täna ilma nendeta enam praktiliselt jää pealt „punast kala“ ei püüta. Proovisime ka sel aastal erinevaid variante põike, plekke jms lante, aga ühtki kala nendega ei saanud. Vilkurirakendustega tulid lisaks paaliatele ja forellidele isegi luts, ahven ja särg. Lisaks võimaldab vilkurite kasutamine püüda ka videvikus või peaaegu pimedas, kus muidu oleks edulootus suht null.
3) Vilkur on mõne cm pikkune veekindel poolläbipaistev plastist vidin, mis vette sattudes hakkab vilkuma ühest või mõlemast otsast, ja veest välja võttes lülitub taas välja. Nende patareisid ei saa vahetada, seega on need kasutatavad kuni patareidel ressurssi jätkub. Tootja väitel piisab olenevalt tootest patareidest ca 100-150 veealuseks püügitunniks. Me oleme samu vilkureid praktikas kasutanud läbi 3-4 hooaja, nii et nende iga on üsna pikk. Rootsis küsitakse vilkuri või vilkuriga landi eest 50-70 SEK, ehk 5-7 EUR. Eestist saab neid reeglina soodsamalt, kuigi poodides neid üldjuhul pole.
4) Vilkur võib olla koos landiga, aga töötab ka ilma. Kuna paalia või forell võtab passiivse püügi (seisva ridva) korral ka mitteliikuvat sööta, siis on vilkur ilmselt püügil olulisem kui lant. Olen Skandinaavias kohalikke näinud ka aktiivselt püüdvat ainult vilkuri ja lipsuga, ilma landita. Ja tulemuslikult. Olen 4 aastat tagasi ühel veekogul näinud suurt hulka mehi samaaegselt püüdmas osalt tavaliste lantide ja osalt vilkuritega. Kala said tookord ainult vilkuritega püüdjad. Suurema sügavuse puhul aktiivset püüki tehes vajub vilkuriga aga ilma landita rakendus liiga aeglaselt.
5) Vilkurite värvid on olulised. Oleme ise hästi kala saanud punaste, oranzhide, siniste ja kollaste vilkuritega. Eelmisel aastal ei võtnud ei paalia ega vikker rohelise vilkuriga rakendusi, samal ajal ja samas järves toimisid oranzh ja punane vägagi edukalt. Sel aastal saime paaliaid punaste ja siniste vilkuritega (ainus kaasasolnud oranzh läks teisel päeval kalavõtuga kaduma). Idres on punased vilkurid kohalike poolt eelistatuimad.
6) Käesoleval aastal liigub juba ka väiksemaid ja raskemaid integreeritud vilkuriga lante, mis võimaldavad katsetada vilkuritega ahvena- või haugipüüki Eestis.
7) Kui keegi soovib paaliapüügi kohta täpsemat nõu saada, olgu rakenduste, kajaloodide, püügikohtade vms osas, siis tasub julgelt ühendust võtta Kalaretke meeskonnaga. Aitame meeleldi.