Kalaretke selletalvise paaliapüügi ajastasime jõulude ajaks. Eestis nagunii lund ega jääd polnud ja jõuludeaegse ostupaanika vältimiseks on alati hea mõte Rootsimaa metsade ja mägede vahele loodust nautima minna.
Kuna enamik seltskonnast tuleb kaasa hoopis mäesuusavõimaluste tõttu, siis ei vali me kalapüügipiirkonda ise, vaid sõltume eelkõige veekogudest, mis suusamägede lähedusse (mõnekümne km raadiusse) jäävad.
Sel aastal startisime 21.detsembril Tallinki Tallinn-Stockholm laevaga nagu ikka. Õhtune meelelahutusprogramm läbitud ja uni magatud, kulgesime järgmisel päeval autodel põhja poole. Kuna seekordseks sihtkohaks oli Are suusakeskus, siis oli sõita veidi üle 620 km. Tulenevalt seltskonna arvukusest ja lasterohkusest tuli teha mõned peatused. Igatahes olid kõik meie 4 autot ja 17 reisiselli 8-9 tunni pärast edukalt kohal. Lõuna-Rootsi oli lumetu ja vihmane nagu Eestigi, lumi hakkas ümbritsevasse pilti ilmuma kuskil poole tee peal. Majutusime seekord kahes kõrvutiasetsevas, 3 magamistoaga apartemendis. Lund oli kohapeal omajagu, mistõttu tuli parkimiskohti hoolikalt valida. Kuna olime kõik seekord tulnud tavaliste 2-rattaveoliste autodega.
23.detsember, 1.päev. Eelluure.
Esimese päeva hommik algas nagu ikka sellega, et esmalt tuli mäesuusahundid (ja -karud ja -jänesed) toimetada autoga mäejalamile varustust rentima ja pileteid ostma, ja alles siis sain ise minna luurele kalastuspileteid ostma ning infot koguma. Kuna detsembri lõpus on sealkandis päeva pikkus umbkaudu 4.5 tundi, siis tundus ebareaalne esimesel päeval jääle jõuda. Otsustasingi esimesel päeval rahuliku info kogumise ja lisavarustuse soetamise kasuks. Kokku sõitsin läbi ca 70 km, külastasin mitmeid kalastuskaartide ja varustuse müügipoode (soovitan Duvedis asuvat spordipoodi) ja nägin ära ka vajalikud järved. Esialgu jäi sõelale 3 järve: Ottsjön (kus olime mõned aastad varem käinud ja mõned kalad saanud), Gevsjön ja eelnevatest märksa väiksem Fröåtjärnen. Kuna Ottsjönist eriti eredaid mälestusi polnud (kui välja jätta see, et sõber Avo sai sealt kunagi minutilise vahega samast august kolmveerandkilose forelli ja kilose lutsu), siis keskendusin teistele. Tavaliselt eelistan küll väiksemaid järvi, sest seal on kala lihtsam üles leida, aga kui Fröåtjärneni kohta öeldi, et sealt „kohalikud vanamehed saavad kala, aga noored mitte“, siis pidasin paremaks kapriisseid olusid testima mitte hakata. Kuigi see järv oli meie ööbimiskohale Are Björnenis väga lähedal.
Gevsjöni kohta öeldi, et „seal käib praegu iga päev keegi“, mis lubas püügikohtade otsimise ka lihtsamaks muuta. Kuna Gevsjönis pidid elutsema forellid, paaliad ja vähemal määral ka harjused, siis tundus see igati sobiv. Soetasin sinna nädalase pileti (300 SEK), ostsin igaks juhuks lantidele juurde mõned uued vilkurid ja topsi kahevärvilisi kärbsetõuke ja sellega oligi luureretk lõppenud. Kes pole Rootsis kalal käinud, siis tasuks teada, et kalastuspiirkonnad (fiskevårdsområdet) on üsna väikesed, ja enne tuleks veekogu välja valida ja siis piletit ostma minna. Kuna vastava piirkonna lubasid saab ainult sellele lähimatest kauplustest-tanklatest. Are kandis müüdi lähipiirkonna lubasid igas ICA marketis, aga Gevsjöni omasid sai näiteks ainult Duvedist.
24.detsember, 2.päev. Esimene päev jääl.
Hommikul siis loomulikult kohe jääle! Kuna ärkasime hilja, sest valgeks läheb alles peale 9-t ning hommikusöök ja püügikohta sõit (ca 30 km) võtsid oma aja, siis sain järvele kuskil 10.45 paiku. Gevsjöni ääres oli mitu ilusti lahti aetud parklat, kuhu oli võimalik pea vee piirile auto parkida. Olin Navionicsi webilehe sügavuskaartidelt veidi järvede eelluuret teinud ja teadsin üsna täpselt, mis punktist alustada tahan. Ka kalastuslubade müüjad olid öelnud, et piisab 50-100 m peale minna, et täitsa OK püügikohtadesse jõuda. Kui meie suusamaja juures mäenõlval oli temperatuur hommikul ca -8 kraadi, siis järve ääres oli see -17, ja püsis sama kogu päeva. Tuul oli täitsa nullis, nagu edaspidi praktiliselt kõigil päevadel. Jääd oli sellel järvel 35-40cm ja lund jää peal 15-20cm. Mis võimaldas päris hästi liikuda ka pikemaid vahemaid.
Viimastel päevadel oli sadanud vaid mõni cm lund ja tuisku polnud ka olnud, seetõttu olid eelmiste päevade jäljed küllalt hästi näha. Neid radu läks parklast mitmes suunas. Valisin otse peale mineku, mille jäljed olid kõige selgemad. Kuna sel päeval järvel nägemisulatuses ühtki püüdjat polnud, siis liikusin mööda vanu jälgi ja püüdsin leida mõnd püügiauku, kus oleks näha kala saamise jäljed. Kohalikud ei puuri tavaliselt palju auke. Kahekesi käies puuritakse üksteisest ca 5 m kaugusele augud, ja siis istutakse seal võtu korral terve päev paigal. Kui võtte pole, siis püütakse samamoodi 4-5 eri kohas. Käisin selle värskeima jäljerea läbi, aga kala saamise jälgi ei leidnud. Kuna selles piirkonnas oli lume all näha ka mitmeid varasemaid püügipaiku, siis otsustasingi sealsamas proovida. Vahetasin sügavusi 2.5 – 4.5 meetrini, lante ja vilkureid, aga üsna tagajärjetult. Paaris kohas tundsin nõrku togimisi ja ühel korral suudeti konksu otsast kõik tõugud üsna märkamatult pintslisse pista. Ilmselt väikesed või väga passiivsed kalad. Kirusin ennast, et polnud kajaloodi viitsinud sel päeval jää peale kaasa võtta. Et näha, mis mõõdus kalad tegelikult all toimetasid. Ilm oli ka imelik – külm ja udune või pigem jäitesajune. Vahepeal ei paistnud selgelt isegi lähim kallas, mis oli vaid 100-150m kaugusel. Kokkuvõttes nullipäev, mille ainus kindel järeldus oli, et kajalood tuleb kindlasti kaasa võtta.
25.detsember, 3.päev. Hakkab vaikselt lubama.
Eelmisel õhtul ütles Sten, et tahab ka jää peale kaasa tulla. Mis seal ikka, seltsis segasem. Järvele jõudsime taas veidi enne kella 11. Ilm järve ääres oli selgem, isegi päikest näitas läbi pilvede. Temperatuur -15 kraadi. Seekord oli kaasas ka kajalood – Lowrance Elite-7 Ti paadikajalood, millele enne reisi olin juurde tellinud jääpüügikoti koos sobiva 200 kHz jääanduri, aku, laadija ja alusega. Jälle polnud järvel ühtki kohalikku näha. Seekord valisime vasakpoolse vanema jäljerea ja liikusime veidi kaugemale. Esimesed jääaugud tulemust ei andnud, ka kajalood ei näidanud lantide juures ühtki huvilist. Liikusin siis taas tüki maad kaugemale ja proovisin 4.5 m sügavuselt uuesti. Kuna kaasas oli ka Pärnu kirvele sobiv ritv, siis proovisin algul kalu kohale meelitada kirvega, aga see ei andnud kajaloodi ekraani vaadates erilist tulemust. Kohe peale vilkuriga landi vette laskmist aga ilmus pildile mitmeid kalu, kes ka landi suhtes ükskõiksed ei olnud. Algasid esimesed tõmbed ja togimised, aga kalad ei tahtnud otsa jääda. Peale mõningast pusimist saingi esimese – kõigest paarisajagrammise – paalia jääle. Alammõõtu seal järves paalial küll polnud, aga läks tagasi ikka. Oli tunde järgi ka suuremate kalade võtte, aga need pudenesid taas kohe ära. Kala oli all pea kogu aeg, aga üsna passiivne. Sten puuris ka paarikümne meetri kaugusele augu, ja selgus et seal oli vett pea meeter vähem. Ehk olime piirkonnas, kus põhi langes päris tuntavalt.
Päev tüüris õhtusse. Sain jääle veel paar väikest paaliat, aga needki said tagasi lastud. Proovisin sööta jääauku nukkunud kärbsetõukudega, kuid see mingit efekti ei andnud. Veidi enne kella 14 pani kala suu täiesti kinni. Ja kui mäelt tuli kõne, et üks meie seltskonna lastest oli suusatades jalaluu murdnud, siis oligi püügipäev läbi. Õhtul sidusin mitmed rakendused ringi – tundus, et osade eelmisel aastal hästi toiminud muskade otsa ei taha kalad eriti haakuda. Oma 80% võttudest ei jäänud otsa.
26.detsember, 4.päev. Püügipiirkond selginemas.
Erinevalt eelmistest päevadest oli ilm sombusem ja tuntavalt soojem. Järve äärde jõudes näitas termomeeter -7 kraadi, ja endiselt täielik tuulevaikus. Parklas oli mitu autot ja jää peal 2 seltskonda. Paar peret laste ja koertega püüdsid seal, kus olin esimesel päeval tagajärjetult ringi trampinud. Teine, 2-meheline punt nägi välja professionaalsem ja asus visuaalselt umbes seal, kus olime Steniga eelmisel päeval esimesed kalad saanud. Liikusin oma eelmise päeva kelgujälgedes ja leidsin mitmeid uusi püügiauke. Ilmselt olid mehed märksa varem tulnud ja meie jälgedes kala otsinud. Kui enda eelmise päeva püügipaika jõudsin, siis oli see puutumata. Uued püüdjad olid sealt veel oma 60-80m kaugemal. Jätsin asjad maha ja kõndisin nende juurde. Juba eemalt hakkas silma, et mõlemal oli augu kõrval üsna viisakas mõõdus 600-700g paalia. Minu lähemale jõudes saadi veel üks, mis oli väike ja läks tagasi. Mehed ütlesid, et otsisid tükk aega eri sügavustelt, ja see oli esimene koht, kust nad võtte ja kalu said. Kõmpisin oma asjade juurde tagasi ja tegin 20-30 m nende suunas uue augu, kuna sealkandis tundus olevat eelmise päeva omadest suuremaid kalu. Sügavus oli seal juba üle 6.5 m. Kajaloodi andur auku ja lantidega toimetamine võis alata. Pea kohe oli ekraanil näha eri mõõtu kalu ja püük läks lahti. Kajaloodi abil õnnestus nii mõnigi kala võtma meelitada, mängitades sööta talle nina alla ja siis eemale.
Äraminekuid oli endiselt palju, aga seekord sain päeva jooksul ikka 8-9 paaliat jääle. Ehk siis kättesaamiste/äraminekute protsent oli nii 50/60, nagu ütleks kadunud Matti Nykanen. Kaasa võtsin 3 kala (kalastuskaart lubas 7 kala päevas), suurim vast 600g kandis. Naabruses asuvad rootslased toimetasid terve ülejäänud päeva samadel aukudel, ja tundus et said oma kaladele ka arvestatavalt lisa. Kella 13 paiku tulid jääle veel 2 kohalikku meest, kõndisid meist tüki kaugemale, püüdsid seal tükk aega, siis liikusid veel mõnisada meetrit küljele ja püüdsid veel pimedani. Ei näinud, et nad oleks kala saanud.
Kokkuvõttes sain ise kõik kalad ühest august, ja tundus et seal piirkonnas oma 200m ulatuses on suht laialt kala all. Kajaloodiekraanilt oli näha, kui mõnepealised parved tulid ja läksid. Jällegi, peale kella 14 ei saanud enam ühtki võttu, kuigi kalu all oli. Kaasavõetud kaladest sai õhtul tehtud äkis, mida sööjad siiaäkisega võrdlema kippusid.
27.detsember, 5.päev. Peamiselt kirvetöö.
Ilm oli jälle külmem, järve äärde jõudes -15 kraadi. Parkla tühi, jääl ei hingelistki. Olin jääle tulnud mõnevõrra varem (juba ca 9.30), et saaks eelmise päeva rootslaste püügikohta vaatama minna. Läksingi joonelt sinna ja tegin 5 m kaugusele uue püügiaugu. Üllatus oli see, et sügavust oli seal juba pea 10 m. Nagu uute aukude puhul tavaks, alustasin Pärnu kirvega. Mõned tõsted, ja kohe võtt! Täitsa ok 400-500g paalia potsatas jääle. Lant alla, ja mõne tõste pärast taas keegi otsas! Seekord väiksem paalia, aga kõhtupidi kirve konksu otsas, ja nii õnnetult, et soolikad juba osalt väljas. Tuli seegi kotti panna. Paar minutit hiljem muska otsas taas üks veelgi väiksem, kes tagasi sai saadetud. Päris hea algus kirvele, mis eelmistel päevadel polnud ühtki kala toonud. Tekkis tunne, et öösel-hommikul on kala põhjale lähemal ja päeval tõuseb meetri võrra kõrgemale. Keset päeva ei tulnud kirve peale ühtki kala.
Kala hajus selle augu alt laiali. Tegin ümbruskonda veel mitmeid püügiauke ja pea igaühest meelitasin ka mõne paalia jääle või vähemalt võtma. Aga kala oli eelmise päevaga võrreldes märksa väiksem ja läks kodusesse järve tagasi. Suuremaid liikus kajaloodi andmetel lantide ümber küll, aga võtma saada neid ei õnnestunudki.
Lõuna paiku tuli jääle rootslanna ca 10-aastase pojaga. Tundusid olevat asjatundlikud kohalikud – korralik kelk koos varustusega, kõndisid kindlasse kohta minust veidi kaugemale ja jäid ca 100m eemale püügikohta korraldama. Pusisid seal midagi tükk aega, ja siis kõndis rootslanna minu juurde ja palus puuri laenata, kuna nende enda oma olevat tuksis ega võimalda auke puurida. Loomulikult laenasin ja palusin poole tunni jooksul tagasi tuua. Mida tehtigi koos tänu ja karbitäie Rootsi maiustustega. Põhjenduseks öeldi, et muidu oleks nende kalastuspäev juba enne algust läbi saanud.
Kokkuvõttes jäid minul õhtuks kotti need 2 hommikust paaliat. Tundus, et suurem kala lihtsalt ei olnud külmaga võtja. Rootslannaga jõudsime ühel ajal parklasse autode juurde, nad olid kätte saanud ühe viisakamas mõõdus paalia.
28.detsember, 6.päev. Tegevust terveks päevaks.
Seekord tuli jääle kaasa Mikk, kellele see oli elu esimene jääkalastus üldse. Ilm oli pehmem (-7 kraadi), vajalik info olemas, kajalood kaasas. Ehk kõik eeldused täidetud, et ilusti kala saada. Läksime sinna, kus eelmisel päeval sai lõpetatud. Tegime Rootsi kombekohaselt 2 auku umbes 5m vahega ja hakkasime püüdma. Algul minut-paar kirvega meelitamist, ja siis vilkurid alla. Peagi kirendas kajaloodi ekraan kaladest. Jätsin kajaloodi Mikule, kes kiiresti aru sai, mida teha tuleb, et kala võtma provotseerida. Ise sain üsna kiiresti 2 korralikku paaliat, suurem sinna 600g kanti. Mikul oli rohkem võtte, sealjuures päris korralikke, aga miskipärast ei tahtnud ükski konksu otsa jääda. Päeva edenedes andsin talle oma ridva, millega eelmiste päevade kalad olin jääle meelitanud. Ja see toimis. Millegipärast haakis see muska tamiili otsas kalu märksa paremini kui teised. Nii et ka Mikk sai algul väiksema ja siis ilusama 400g paalia, mille väljatõmbamist saatev röögatus oli kindlasti kuulda mitme kilomeetri kaugusele.
Kella 14-ks kui kala taas suu lukku pani, oli mul käes 5 ja Mikul 4 paaliat, millest 3 kobedamat kaasa võtsime. Miku kommentaar oli, et nüüd on tal ka kalamehe tempel passis. Õhtul tehtud äkis pälvis taas kiidusõnu ja haihtus sekunditega.
29.-30.detsember. Tagasisõit.
Pühapäeva hommikul startisime juba kell 6.30, et õigeks ajaks Stockholmi laevale jõuda. Sadas vihma, aga temperatuur oli algul miinustes, nii et esimesed paar tundi tuli olla ettevaatlik ja heidelda Väga Libedate Teedega. Lisaks olla ühele meie autojuhile veel miski hirvelaadne loom pimedas läbi tuuleklaasi väga lähedalt otsa vaadanud, aga intiimsemat kohtumist temaga õnnestus kiire pidurdusvõttega siiski vältida. Kõik jõudsid õigeks hetkeks sadamasse ja laevale. Kipsis jalaga osaleja veeretati autotekilt kajutisse ja tagasi ratastoolis, mille eest Tallinki abivalmis personalile suured tänud.
Ja esmaspäeva ennelõunal astusimegi laevalt maha paduvihmasesse Tallinnasse, et anda Eestis oma parim vana aasta ärasaatmisel.
Kokkuvõte ja õppetunnid.
Lühidalt võib siis selle püügiretke õppetunnid kokku võtta järgmiselt:
- Kalu ja võtte saime seekord rohkemgi kui tavaliselt, aga mõõt jättis tublisti soovida. Kui püüdjaid olnuks rohkem, saanuksime laiemat ala läbi püüda ja ehk ka suuremate paaliate asukohad üles leida. Seal järves neid on.
- Kajalood oli ülivajalik, kontrollimaks kala olemasolu ja võimaldamaks teda aktiivsemalt meelitada, ja Lowrance sobis selleks suurepäraselt. Suurem värviline ekraan võimaldab paremini hinnata kala suurust ja kaugust söödast/asukohta jääaugu suhtes. 10m sügavuse puhul näitab 200 kHz andur põhjas 4-5m diameetriga ala.
- Taas toimisid paremini punased-roosad vilkurid.
- Saime kalu 4-10m sügavuselt (sügavamalt suuremaid), kohalikud käisid püüdmas ka kohtades, kus oli 16-17m vett. Päev oli kahjuks lühike ja polnud aega, et sügavamaid alasid läbi kammida.
- Pehmemate ilmadega ja hommikuti võttis suurem kala paremini. Võimalik ka, et kuni -10 kraadini saab tõugud konksu otsa suht kiiresti ja külmumata, nii et nad liigutavad vees aktiivsemalt. Tõuke tasub sageli vahetada. Liigutav tõuk provotseerib passiivset kala isegi paremini kui mängitamine.
- Kui kala on läheduses, siis vilkuriga lant meelitab ta juba ülevalt laskumisega kohale. Kaugemalt kohalemeelitamiseks võib kasutada Pärnu kirverakendust.
- Märkisin paremad võtukohad kajaloodis ära. Kel plaanis Ares jää pealt Gevsjönile püüdma minna, võin koordinaate jagada.
2.jaanuaril 2020.a, Tartus